Lauri Räpi FB lehelt: „ ----- See kevadroheline maja ilusa järve kaldal oma hubaste tubade ja nurgataguste, minu lapsepõlvest pärit plekkmantlit kandvate ahjude ja heade inimestega tekitas koduse tunde. Ent mitte ainult. Ses suure reede eelses õhtuõhus oli midagi erilist.

Oli see paiga vaim, kokku tulnud heade inimeste aurade kogum või midagi muud? Kes teab. Aga ühte ma tean - mul on hullu moodi vedanud. Mind loetakse ja mu kirjutatu läheb inimestele korda.

Palju suurem vedamine on tõmmata kaardipakist pimeda juhuse tahtel ärtu trumpemand ja teha seda iga esinemiskorra eel ikka ja jälle...

Sellel õnnekaardil on minu vestluspartner, suurepärane luuletaja ja näitlejanna Anne-Mai, kes võlub esinemine esinemise järel minust välja kihte, millest mul aimugi ei olnud. Õigemini neid, mida ma olen kartnud avalikult näidata. Jah. Eilsel kohtumisel juhtus midagi esmakordselt. Ma lugesin publikule luulet. Ja mitte ainult enda oma, vaid Anne-Mai kirjapandut. Seista publiku ees ja rääkida on üks asi. Lugeda teksti, on hoopis midagi muud. Lugeda luulet... on olnud pikka aega mu suur hirm, mis tõmbus eile kokku, lendas läbi õhuakna järve kohale, laskus selle pinnale ja vajus siis iseenese raskuses põhja.

Eilsed jutud meie kadunud vanaemade poolt alatiseks siia jäänud armastusest, nukratest ja helgetest asjadest läbi elu keerdkäikude, pealtnäha juhustena paistvate elusündmuste mõjust ning soojast naerust iseenda ja teineteise üle möödusid justkui loetud minutitega, aga kestsid lausa kaks ja pool tundi. Õhtupoolik Kiidjärve kaldal oli kui Fredrik Backmani raamatust "Meie teie vastu", kus ühe lause ilus nukrus toob pisarad silmi ja juba järgmise peale heliseb hele naer. Aitäh nende unustamatute hetkede eest kogu tunneteskaala ulatuses, kiidjärvelased.“